VAADAKE VIDEOST, KUI ANDEKALT ORLA NUMBREID LUGEDA OSKAB!!!
ma ei usu, et mõni teine iiri laps, nii andekas oleks, et sama teha suudaks! :D
Teisipäeval läksingi maale. Sain terve hommiku tädiga niisama juttu ajada ning jalutada. Siis tulid sugulased koju ja tegime paar lauamängu. Mõnus. Martiniga tegime Draw Something'u rallit ja siiamaani mängime. Käisin autoga ka sõitmas. Natuke veider oli, aga kõik oli jälle hetkega käpas. Kolmapäeva hommikul vara, kell 4.45 hakkasime Tallinna poole sõitma. Päeval olin emal abiks, mängisin autojuhti. Õhtul sain Eliisi, Ingridi, Triinu ja Madliga kokku. Läksime Patrickusse. Neljapäeval seadsin suuna siis Männikule, et teha ära oma lõppastmekoolitus. Jeesusmaria, meil oli väga lõbus. Tüüp, kellega ma autot jagasin, sai igakord naerda, kui onukesed minu sõitu kommenteerisid. :D A, päeva naljaks sai see, et peale seda libedasõitu, kui me läksime oma pabereid saama, siis see onuke räägib: "Aa teile ikka öeldi, et kui te ajate rohkem kui 2 koonust ümber, et siis peate uuesti läbima koolituse?" Mu süda tahtis seisma jääda vist väga? Siis ütleb; "Aa eii ma teen ainult nalja!" No selline huumorikunn. Peale männikut kiirustasin ruttu oma säästusõidule. Läks hästi. Põhimõtteliselt on nii, et tehakse 2 ühesugust "route'i" läbi, esimene kord kästakse sõita nii kuidas ise sõidaksid ja teisel siis ta ütleb, et mis võiks paremini olla ja kuidas oma kütust säästa. Tegin ilusti mõlemad ära ja naljaks oli see, et mul kütusekulu oli esimesel ringil parem. Järelikult sõidan koguaeg säästlikult. Hea meel on, et sain sellega ühele poole. Reedel olin jälle autojuht. Õhtul sain Lauraga kokku, rääkisime jälle maad ja ilmad kokku, käisime Shootersis ja lahku me läksimegi. Õhtul astusin Getteri poolt läbi, sest ta oli just New York'st tulnud ja kuna Anzu ja Kassu olid ka samal ajal seal, siis oli veel tripleWIN.
Laupäeva hommikul ei toimunudki midagi, aga ma olen sellega väga rahul. Sain ilusti oma asjadega tegeleda, kõik jälle valmis panna ja rahulikult, ilma kiirustamata, mõelda asjade üle. Kella poole kahe paiku tulid Anzu ja ta isa mulle järgi, et mind lennujaama viia ja siis ma juba lendasin.
Siia tagasi jõuda oli väga hea. Ma tundsin ennast nii rõõmsalt, kui Orla ja Ruairi mind väga südamlikult vastu võtsid. Selline tunne oli nagu oleks ma paar aastat juba ära olnud. Tõesti, väga hea oli olla.
Nüüd kõik pildid, millest ma olen juba ammu rääkinud, et panen siia ülesse.
Võtsin ühel päeval kaamera mänguväljakule kaasa ja sain paar päris armsat pilti
Orla
Ruairi
Tal ei ole punane pea, lihtsalt valgus jätab sellise mulje
Ma ei ole ikka veel aru saanud, et miks ta sellist nägu teeb kui sa talle ütled; "Smile Ruairi"
Ants
Ma olin suht hiinlane
Siis kui Anne-Mai Photoboothi avastas
Orla ravis mu pöialt, Peppa Pig plaastritega
Sellega ma lõpetan. Loodan, et järgmise postituseni nii kaua aega ei lähe.
Tsaukitsauu
No comments:
Post a Comment